Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium
Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium
Tallinn
2000
BIOGRAAFIA
Ta on pärit Läänemaalt, Paadremaa Rüüsmaalt, kus sündis 1922. aasta augustikuu 24. päeval.
Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isa poolt vanaema vanemad (Müllerid) asusid pidama ja päriseks ostma juba eelmise sajandi lõpul. Esimesed mälestused ongi tal sünnikodust: vana õlgkatu elumaja ja samasugune ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste, lehmade ja lammaste päralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel püherdasid seal sead. Tagaõuest voo¬las läbi kiire oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suur¬vee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lut¬sud ja haugid - jäid kuivale. Karjamaa oli kõrge poliste män¬dide alune, kust korjati korvi- ja tünnitäite viisi marju ning seeni. Heinal käidi soos, sumbati poolest säärest saadik vees. Talveõhtutel nokitsesid mehed püsside kallal, rohitsesid neid ja valasid kuule ning haavleid, et jänese- või rebasejahile min¬na. Ahjupragudes laulsid kilgid.
Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud invaliidina. Ta abiellus naabervallast pärit taluteenija Miina Adleriga. See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi 1925. aasta algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jäi ta vennaga vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetused ei lõppenud: vanaisa Kaarli külmetas lubjaahju ehitu¬sel ja kopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus. Töökätest tuli puudus, võlad ähvardasid ta¬lu. Kõik kokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe, s.o. tema tädi Anastasia ja tädimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas ela¬nudki, siis aga Rüüsmaale kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma järel tühjaks jäänud.
1929. aasta oli linna ümberasumiseks ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse aeg. Siitpeale lõppes tema muretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsa linnakorteriga, tundsis puu¬dust Rüüsmaa õuest, jõest ja loomadest. Muule lisaks oli ta esi¬mese linna-aasta järjest haige. Tekkis mingi umbusk linna suh¬tes, millest ta polegi päriselt vabanenud.
1930. aasta sügisel viis vanaema tema Tallinna Veerenni täna¬va (V) algkooli esimesse klassi. Tähed olid tal juba maal goo¬ti tähestikuga aabitsast selgeks õpitud, kuid koolis tuli need uue õpiku järgi ümber õppida. Kevadeks sai ta siiski lugemise kätte.
1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tütart oma esimesest abielust. Kuigi isa oli kõike kõige paremini mõelnud, läks suure pere ülalpida¬mine juhusliku tööga raskeks. Harri koos vennaga jäi vanaema kasvatada. Vanema töötas maja- ja kooliteenijana, vahepeal elas kõ¬dus Rüüsmaal. Sai ta koolis käia Tallinnas, Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli aastatega järjest edukamalt ja tun¬nistused paremaks läinud. Koolis olid siis moes testid. Õpi¬lasele anti trükitud küsimustelelt, milles tuli täita lüngad või teha arvutused. Hinde määras punktide arv. Nad õppisid kõik püüdlikult ja õhinaga, testide kirjutamisel iga punkti pärast pingutades ja omavahel võisteldes. 1936. a. kevadel Harri lõpetas Paadremaa Algkooli.
Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama - kas jääb maale sulaseks või läheb linna mõnd ametit õppima. Tal oli kindel soov edasi kooli pääseda. Ta tahtis õpetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli lõpukirjandiski andiski. Seminari peeti siis¬ki liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädi soovitusel soorita¬s sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste Kaubandus-Ärindus-Keskkooli Sakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja progümnaasium; direktor ning õpe¬tajad olid ühised.Esialgu ei läinud tal keskkoolis kuigi hästi. Kõige suure¬mat vaeva nägis võõrkeelega, mida maa-algkoolides üksvahe üld¬se ei õpetatud, linnakoolides aga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest maha jäänud ja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest nõrgem. Alles teisest klassist alates jõudis pikkamööda järele, kui saksa keelt hakkas andma õpetaja L. Kivimägi, täpne ja nõudlik nii enese kui ka õpilaste suhtes. Üldi¬selt talle koolis meeldis. Õpetati elavalt ja huvitavalt. Tun¬dides vesteldi poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse, Fašismi olemusest Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja ja hilisem direktor U. Kessler. Oldi nõudlikud, tundides valitses hea distsipliin, klassikursuse kordamise võimalust ei antud. Rõhku pandi iseseisva töö harju¬muste kujunemisele, said nad palju praktilisi oskusi, nagu kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri, tugeva aluse saksa keeles; toimetasime ja trükkisime oma ajakirja "Poiste Hääl". Kooli mainet õpilaste silmis tõstis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise käsutatavate õpikute autorid: eesti keel - K. Mihkla, keemia - direktor O.J. Kiisel, raamatu¬pidamine - J. Tammo, matemaatika - R. Meresmaa, saksa keel -H. Pezold, füüsika - R. Kuna, vene keel - Aleksejev, joonista¬mine E. Kana.
Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksid kiiresti. Su¬ved veetis Paadremaal sünnikodus. Rüüsmaa läks ülesmäge: raadati võsa- ja lepikualusest uut poldu, vanad puhastati kividest, muretseti masinaid, talus peeti head piimakarja. Mõis¬tagi polnud see tulnud iseenesest, vaid suure tööga. Tööd nõu¬ti lasteltki, rääkimata suurest linnakooli poisist. Ometi pol¬nud see vastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal lin¬nast maale pääses. Rüüsmaal sai ta selgeks mitmesugused maa¬tööd. Talumehe hoolsus põlluharimisel, maa ja metsa hoidmine, range kokkuhoid ja leiva kallikspidamine on sellest ajast mee¬les.
Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis, hakkas Harri mõtlema edasiõppimisest gümnaasiumis, et hiljem oleks tee lahti üli¬kooli. Klassis oli teisigi, kellel sama mõte. Võtsid nad eratunde matemaatikas - kroon tund -, sest kaubanduskooli ja progümnaasiumi programmid erinesid. Väljavaateid veel kolmeks aastaks kooli jääda pidas ta siiski väga nigelaiks. Kevadel tu¬li tal gümnaasiumi mõte katki jätta - ei näinud võimalust ku¬lude katmiseks.